800 aastat ajalugu

Esimene kirjalik viide Vihula mõisa kohta pärineb 1501. aastast, mil Vihula (Vyoll) mõis kuulus parun Hans von Lodele. Taanist pärit von Lode perekond kuulus Eesti vanimate aadliperekondade hulka. Eesti Rüütelkonna arhiivis on säilinud ürik 16.sajandist, mis kinnitab, et  perekonna esiisa, Taani rüütel Odvard von Lode saatis Taani kuningat Canute VI tema ristikäigul paganliku Eesti vastu aastal 1197 ning vastutasuks oma teenetele Taani kuningakoja ees omistati talle suured maa-alad Põhja-Eestis.
 
Tõenäoliselt sai Odvard von Lode ka Vihula piirkonna alade omanikuks ja asutas seal mõisa 12. sajandi lõpus, seega Vihula mõisa ajalugu võib alata juba 300 aastat enne esimest kirjalikku mainimist 1501. aastal. 

1531. aastal said Vihula omanikeks perekond Wekebrod. 1605. aastal pärandas Ewert Wekebrod Vihula mõisa oma tütrele Britale, kes oli abiellunud Melchior von Helffreichiga. Helffreichide pere, Saksamaalt pärit Württembergide järeltulijad, olid mõisaomanikud rohkem kui kaks sajandit.

1703. aasta septembris, Põhjasõja ajal (1700-1721), laastati ja põletati nii mõis kui ka selle ümbrus. Millal mõis pärast sõda taas üles ehitati, selle kohta täpne informatsioon puudub. Vanim säilinud hoone mõisas on nn. Tagamõis, mis on ehitatud 18. sajandi teisel poolel, mil see oli ainuke kivihoone - kõik teised ehitised olid puithooned.

Säilinud on 1800. aastal maamõõtja S. Dobermanni poolt koostatud hoonete nimekiri. Nimekirja kohaselt olid sel ajal olemas mõisahoone, viljaait, saun, sepikoda ja kolm puidust rehielamut. Lisaks sellele veel kaks paviljoni, hobusetall, viinavabrik, härjalaut ning kivist vesiveski.

19. sajandi alguses oli mõisaomanike majanduslik olukord väga raske; tipnedes võlgadesse langemisega ning seetõttu olid nad 1809. aastal sunnitud mõisa oksjonil maha müüma. 23. veebruaril 1810. a. sai Vihula omanikuks Alexander von Schubert. Schubertite perekond oli pärit Elbingist Lääne-Preisimaalt. Alexander von Schuberti isa oli pastor ning hiljem Venemaa tsaari Paul I kojanõunik.

Vihula ehitati tänapäevasel kujul üles von Schubertite ajal. Historitsistliku peahoone ehitamine lõpetati 1880ndatel, kuid enamik teisi hooneid ehitati 1820-1840. Peamiseks sissetulekuallikaks von Schubertite ajal oli piiritusetootmine ja puidumüük.

1917. a. novembris, revolutsiooniliste aegade pöörises, laastas mõisa Punaarmee. Mõisas asunud mööbel purustati, veski põletati maha ning kasvuhooned rikuti.
Pärast I maailmasõda Vihula mõis natsionaliseeriti ning kahe maailmasõja vahel toimis see riikliku suurfarmina. Aastatel 1941-1944 asus mõisas Saksa vastuluure luurekool. Pärast II maailmasõda sai mõisast Ubja sovhoos. Aastatel 1951-1982 asus mõisahoones vanadekodu. 1982. a. leidis mõisas aset laastav tulekahju, pärast mida anti hooned üle Viru kolhoosile.


Alates 01.07.1991 on mõisa omanik ja majandaja aktsiaselts Vihula Mõis.

Mõisakompleksi kõikide hoonete pindala on kokku üle 8000 ruutmetri, kogu mõisaterritooriumi suurus on 47,97 hektarit. Mõisahooneid ümbritseb suur park, kus on sajandeid vanu puid ja mis sarnaneb suurelt jaolt ümbritseva loodusega. Mõisa sissekäigul on kaunid kivist sambad, millel ilutsevad von Schubertite perekonna vapid.

2008. aastal algas kogu mõisakompeksi põhjalik renoveerimine ning 2012. aastaks  restaureeritakse kogu mõis täielikult. Restaureerimise eesmärgiks on maksimaalselt säilitada mõisakompleksi ajaloolist ning looduslikku väärtust, andes samas hoonetele ja kogu mõisa-alale kaasaegse funktsionaalsuse.